12.H miniatuurid
Kooliklassi nurgas seisab prügikast justkui esimesse klassi minev koolijüts, kes on täis motivatsiooni ja inspiratsiooni. Ta on avasüli valmis vastu võtma kõik, mida sellel maailmal on pakkuda.
Kuid see prügikast saab ainult vatti, tatti ja prahti – kõike, mida see maailm talle ei tohiks pakkuda. See prügikast saab täis. Ta keeb üle, justkui kaetud kaanega vee all podisevad kartulid.
Nii on vatti, tatti ja prahti täis ka see klass. On kadunud ta motivatsioon ja inspiratsioon vastu võtta seda, mida kõike maailmal on talle pakkuda. Seda kõike oleks saanud vältida, kui valida, mida sinna toppida.
Kaupo 12.H
Vaatasin aknast välja. Suvi. Valge vaip katab maad. Kurgede vihast karjumist on kuulda taamal. Istun keset rohelust, näe, rooski kaugel meelitab, ise täis mõrkjaid okkaid. Lähenen, et tõmmata end pilve magusast aroomist. Päike särab juba kesktaevas ja sulatab lund. Ma ei näe, olen pime. Tunnen vaid, et tahan sõõrmeisse tõmmata lapsepõlves tuntud lõhna. Ma tunnen, et tahe on väga suur, aga ema ei õpetanud mind nägema. Mulle meenub vaid helisev hääl, mis mind kõige eest kaitseb.
Grete 12.H
Üksik kivi puuladvas
Näen taamal veteväljas suurt kivi, kes tundub olevat üksi, justkui viimane õun sügisel puuladvas, kuhu miski ei küündi. Mida ta tunneb, kui karge vaht tema päikse käes soojenenud kehast proovib läbida? Või kui ta leiab end mõtisklemas linnust, kes äsja oma mõlemad pikad jalad tema ihule asetas ning kes kadus kui päike talvisel õhtul oma naeratava perekonna juurde?
Tema väljavaates on palju teisi kive, kes paiknevad koos, nagu kevadel jõekaldal õitsevad kullerkupud. Aeg läheb edasi, laine kriibib teravalt ta külge, kuid põgenemisteed ei ole.
*** 12.H
Näen posti kõrval seisvat kasti.
Tahaks teada, mida ta tunneb.
Kast on puude varjus, müür hoiab püsti, kuid keegi teda ei märka.
Kõnnitakse mööda, kui mahavisatud suitsukonist. Nõgesed ümber … isegi koer kuseb tema peale.
Kord aastas tuleb keegi ja avab kasti … Vaatab, kas elab veel teine … kuid ka temal on savi.
On möödunud aastad ja kast seisab sama truult ikka selle sama posti kõrval ja ikka keegi ei hooli, kuid teda see ei häiri.
Joonas 12.H
Ühel värvilisel päeval juhtus midagi musta. Igapäevane kodutee oli nii ilus, nii rõõmus. Mõtteid täis. Peas kumises ilusa meloodiaga kurb laul. Enne mulle meeldis see. Siiani mäletan. Mõnus sügisilm ning kollased-oranžid-punased lehed. Sügise lõhn. Kurb laul. Söögimõtted. Vanaema. Armas kodutänav tekitas sooja tunde. Lõpuks ometi. KODU. Mõni sõna ja kõik kadus hetkega. Nii kiiresti. Meel oli must. Ümbrus, kõik armas, mis oli enne hea. Viha, segadus, VALU. Pimestav, uimastav valu. Šokk. Ootasin külmal rõdul elusate taimede varjus. Mida – ma ei tea. Kollane ametiauto punaste triipudega. Kiirabi – milleks?! Kes sa oled, et nii ütled? Kaastunne? Kindlasti mitte. Tüdimus argielust ilmselt, mis valati tuimalt kaela. Kõik. Läinud. Täiesti must.
*** 12.H
Vana maja. Aja pikad küüned on võtnud kaasa osakese vundamendist, värvist ning katusest. Elanud üle räsivad, hingi viinud sõjad, tülid, konfliktid. Inimolendid on löönud naelu seintesse, põrandatesse, lakke, ega ole hoolinud vana maja iidsetest soovidest. Mida soovib maja saada? Uusi aknaid? Restaureerimist? Kuldehteid? Ei. Ta soovib rahu.
Ketelin 12.H
Tuul
Vahel on raske oma tundeid väljendada. Lollus, valu, idiootsus. Kõik takistab. Vahel tahaksin ma olla lihtne rohulible, mis vaikselt end tuulega kaasa kiigutab, ilma sõna lausumatagi. Vahest olengi see … Käitun elutult, kui minust vormitakse järgmist lammast täpselt samade kääridega, millega pügati eelmist. Ma ei lausu sõnagi, lähen kaasa. Nagu rohulible, lasen end maha niita, et mu mõtteid ei saaks kuulda. Et mu lollusi, ent siiski geniaalsusi ei saaks märgata. Mul on tihti valus. Füüsiliselt. Ka vaimselt. Oleks hea, kui seda saaks jagada, aga valu pole pall, mida jõhkralt korvist läbi surutakse või võrku pekstakse. See peksab sind ennast. See vormib sinust enese orja. Ja orjus ei tähenda ju kunagi head. Või siiski? Meile ju sisendatakse, et on vaja teha ja nii peab olema ja nii on hea, aga kas see polegi siis süsteemi orjuses olemine? See muudetakse, kaetakse nähtamatu vahukoorekihiga nii heaks, et tundub, nagu me kõik tahakski just seda. Võib-olla tahamegi. Kes teab. Võib-olla on meile määratud selliseks olemine. Aga me ju ei karju. Me oleme rohulibled tuule embuses. Me vaikime.
Paula 12.H
Aeg, mis meile on antud, on kui taevane kuningriik. Kuningriik, mis meile on kätte jooksnud, on kui kellalöök enne saabuvat PARADIISI.
Paradiis, mis meile õnnistuse toonud, asendub peagi vihaga. Viha, mis tuli ja näitas, muundub halliks ja mädanevaks igapäevaks. Soov eksisteerida kaob, aga tahe jääb. Milline tahe? Milline jõud peaks edasi tõukama väljasurnud loovust? Alles jääb vaid üks ja ainus – sisemuses helisev hüüd „tappa“. Tappa kõik, mis meenutab üksluisust ja iseenda hingesoppide lämmatamist. Mõrvata hall mass, vaigistada püüdlus rikkuse ja mõeldamatu edukuse poole! Miks tahab seda minu seest kobrutav loomus? Ehk seetõttu, et kellalöögid enne Paradiisi saabumist on vaikinud ning kaduma on läinud see, mille nimel ma elan – olla õnnelik, tehes asju, mis loovad ning et nautida aega, mis viib mind tagasi sinna, kust alustasin – tagasi arusaamatu teadmatuse juurde.
Juustupulk